Mida on vaja, et me kriisist õpiksime?

Kirjutanud Marianne Lõhmus, ZWEE tegevjuht

Külastasin täna PARE ja Swedbanki korraldatud (P)AREnduskonverentsi „Kriisikindlaks“ ning tajusin, kui erinevad võivad olla vaatenurgad kriisile. Lavalt kõlasid nii kriisi definitsioon („senine on võimatu“) kui ka küsimus, kas me kasutame sõna „kriis“ liiga kergekäeliselt. Pean nõustuma – räägime sama sõnaga nii õhtul nutvast lapsest, kellel on hommikuks vaja kooli valget lõnga ja konnakostüümi, kui olukorrast, kus meie planeet ei tule enam toime meie tegevuse tagajärgedega ehk kliimakriisiga.

Meie ühiskonnale meeldivad kriisid – need on täis draamat ja põnevust. Juba lastena nimetatakse meie arenguetappe kriisideks; täiskasvanuna kogeme sama asja keskeakriisina. Viimane on definitsiooni vääriline: inimene tunneb, et ta ei saa enam vanaviisi jätkata, ning teeb muutusi oma karjääris, suhetes või elustiilis.

Kriisi mõju sõltub isiklikust seotusest

Konverentsil arutleti kriiside üle, mida me mõjutada ei saa – peamiselt sellest vaatepunktist, kuidas organisatsioonid saavad nendega toime tulla ja oma töötajaid toetada. Kõige ilmekamaks näiteks oli Lindströmi kogemus, kus Ukraina sõja alguses tuli neil igapäevaselt lahendada, kuidas töötajaid tootmishoonest pommivarjendisse viia ja nendega side tagada. Selle kõrval mõjuvad Gerd Kanteri meedia- või dopingukriisid peaaegu tühisena, kuigi tema jaoks tähendas see toona kõike – sisuliselt kogu elu tööd.

On loomulik, et finantskriis mõjutab rohkem neid, kellel on suuremad summad mängus, ja üleujutused Hispaanias puudutavad neid, kelle lähedased elavad seal või kelle järgmine puhkus on planeeritud sinna. Eestis oli ka neid, kelle jaoks koroonakriis möödus peaaegu märkamatult, sest see ei nõudnud neilt olulisi muutusi.

Hämmastav on aga see, et kliimakriis – mis mõjutab igaühte meist, sest keegi ei saa hakkama ilma planeedi jätkusuutlikkuseta (olgu, võib-olla Elon Musk?) – jääb paljude jaoks pseudoprobleemiks, vandenõuteooriaks või lihtsalt järjekordseks „Kaja Kallase raha raiskamise projektiks“.

Õppida või valmistuda?

Kliimakriisi ei saa vaadata kui möödunud katastroofi, millest õppetunde ammutada. See on protsess, mida saame ainult pidurdada. See teeb õppimise ja tegutsemise veelgi keerulisemaks – lavalt ei saa anda lihtsat viiepunktilist plaani stiilis „kuidas kriisiks valmistuda“, kuid väiksematele kriisidele keskendudes ei tohi me suuremaid silmist lasta.

Kui sõjaolukorras ei ole mõistlik mõelda, kas pommivarjendit kütta põlevkivielektriga, siis täna, kui kutsume inimesi varuma vett, toitu ja küünlaid, peaksime sama häälekalt kutsuma üles kriiside vältimisele. Kliimakriis on harukordne võimalus õppida ja muuta, enne kui tagajärjed muutuvad pöördumatuks. Küsimus on: kas võtame selle võimaluse vastu?