Kohalikud lahendused tekstiilijäätmetekke vähendamiseks ja kiirmoe vastu võitlemiseks
Kokkuvõte raportist: Cities and consumption: Local solutions to curb textile waste and combat fast fashion.
Globaalne moetööstus on viimastel aastakümnetel meeletult kasvanud; ülemaailmne tekstiilitööstus on alates sajandi algusest rohkem kui kahekordistunud, mis on viinud märkimisväärse jäätmeprobleemini. Keskmine EL-i kodanik viskab igal aastal ära 16 kg riideid ja tekstiili – kokku 6,95 miljonit tonni 2020. aastal. Tekstiilijäätmete kogumise määr on keskmiselt vaid 12%, samas kui ülejäänud osa läheb segaolmejäätmete hulka ja ladestatakse prügilasse või põletatakse. Tegelikult on maailmas juba piisavalt rõivaid, et riietada järgmised kuus põlvkonda, kuid tootmine jätkub kiireneval tempol.
Kiirmood, mida iseloomustavad tihti muutuvad trendid ja madalad hinnad, on fundamentaalselt muutnud tarbijakäitumist. See tarbimise tõus on tekitanud märkimisväärseid keskkonna- ja sotsiaalprobleeme, nagu tööõiguste rikkumised, reostus ning tekstiilitootmise mõjud. Hiljutised uuringud on toonud esile „jätkusuutliku tarbimise koridorid“ moe jaoks ning leidnud, et vaid umbes viis uut rõivaeset inimese kohta aastas jäävad jätkusuutlikku tarbimise piiresse.
Eelkõige kohalikul tasandil seisavad linnad silmitsi kasvava tekstiilijäätmete hulga, sellest tulenevate majanduslike kulude ja keskkonnareostusega. Lisaks kujutab endast märkimisväärset väljakutset 2025. aastaks kehtestatud EL-i kohustus koguda tekstiilijäätmeid eraldi, arvestades, et suurel osal Euroopast puuduvad praegusel hetkel piisavad võimekused tekstiilijäätmete kogumiseks, sorteerimiseks, korduskasutamiseks ja ringlussevõtuks.
See dokument uurib meetmeid, mida linnad – olulised muutuste katalüsaatorid ja kodanike käitumise mõjutajad – saavad võtta kiirmoe väljakutsetega tegelemiseks. Nende probleemide lahendamiseks on mõned linnad hakanud uurima piisavuse (ing k sufficiency) kontseptsiooni. Piisavust saab määratleda meetmete ja praktikate kogumina, mille eesmärk on vähendada absoluutset ressursside ja energia tarbimist, säilitades samal ajal inimeste heaolu planeedi piirides. See lähenemisviis ulatub kaugemale tõhususe parandamisest, mis sageli viib tagasilöögi-efektini, ning keskendub selle asemel tarbimismustrite ja sotsiaalsete normide muutmisele. Nii tagame, et meie toodete tarbimise ja tootmise viis jääb meie planeedi piiratud ressursside ökoloogilise piirmäära sisse, vastates samal ajal sotsiaalsete ja heaolu näitajate miimumutasemele.
Piisavuse põhimõtete juurutamiseks tekstiilisektoris ja selle negatiivsete kõrvalmõjude vähendamiseks on omavalitsustel mitmeid võtmetähtsusega tööriistu, mis aitavad adresseerida rõivaste ületarbimist:
● mõjutada ostukäitumist ja piirata reklaame;
● pikendada riideesemete eluiga, edendades parandamise ja korduskasutuse algatusi;
● tõsta teadlikkust, et soodustada käitumise muutust (üritustel, festivalidel, hariduskampaaniatel jne).
Neljas kanal, mida omavalitsused saavad kasutada, on huvikaitse laiemate poliitiliste muudatuste suunas nii riiklikul, Euroopa kui rahvusvahelisel tasandil – näiteks kutsudes poliitikakujundajaid üles kiirmoe reguleerimisele.
See sissejuhatus piisavuse põhimõtetesse tekstiilisektoris kohalikul tasandil uurib neid strateegiaid, esitades juhtumiuuringuid ja praktilisi näiteid linnadest üle Euroopa, kes kasutavad uuenduslikke lähenemisviise kiirmoe väljakutsetega tegelemiseks. Rakendades meetmeid, mis soodustavad rohkem piisavusepõhiseid käitumismustreid, saavad linnad mängida olulist rolli meie ühiskonna üleminekus jätkusuutlikuma ja õiglasema moetarbimise suunas. Lõppkokkuvõttes aitab see kaasa jäätmetekke vähendamisele, õiglasemale üleminekule ja suuremale keskkonnakaitsele.
